Klientidele meeldib sageli küsida, kuidas ma jumestuse ja soengute maailma sattusin. Ausalt öeldes, 15 aastat tagasi oleksin ma naernud, kui keegi oleks öelnud, et hakkan kunagi inimesi meikima ja ilusaks tegema. Olin ilmselt üks neist inimestest, keda jumestus absoluutselt ei huvitanud. Kuid kuidas ma siiski lõpuks meigimaailma juurde jõudsin? Mul on alati olnud suur kirg reisimise vastu. Mitmed modelliagentuurid nägid minus potentsiaalset modellimaterjali. Pärast kahte aastat kõrgkoolis käimist suutsin ma oma ema veenda, et peaksin andma modellitööle siiski võimaluse. Paljudele oleks see olnud unistuste töö, aga mina mõtlesin ainult sellele, kuidas tasuta reisida ja maailma avastada.
Euroopas reisides oli lihtne – castingutele pidi minema ilma jumestuseta. Aasias aga pidi ise jumestust tegema, sest seal ei osatud ette kujutada, kuidas sa meigiga välja näeksid. See oli minu jaoks veidi arusaamatu, kuna iga kord näitasime neile oma portfooliot, mis oli täis fotosid erinevate meikidega. Aasias elades puutusin esimest korda rohkem kokku enda jumestamisega. See ei tulnud mulle lihtsalt; mul polnud aimugi, mida ma teen, aga iga hommik ärkasin enne teisi üles ja kulutasin sellele tunni.
Üsna kiiresti sain aru, et meigi- ja soengumaailma kvaliteet oli väga kehv. Ei saa jätta mainimata, et kasutati võltsitud tooteid, mis paljudel modellidel rikkusid näonaha. Kolme aasta jooksul, mil modellindusega ringi reisisin, võin heal juhul kahe käe sõrmedel kokku lugeda kordi, kui hügieen ja jumestuse kvaliteet olid väga head. Ülejäänud juhtudel tundus, et lihtsalt tehakse midagi, aga päris täpselt ei teata, kuidas. Näiteks olin veendunud, et mulle ei sobi lainer, aga selgus, et seda lihtsalt tehti mulle alati valesti, minu silma kuju arvestamata. Või tundus normaalne, et keegi laseb lakki ja alles siis keerab lokid, ja seda mitu korda päevas.
Igapäevaselt meigitoolis istudes olin siiski lummatud sellest loomingulisest protsessist ja tahtsin rohkem teada saada meigikunsti kohta.
Peale kolme aastat modellindusega reisimist, lõpetasin ootamatult selle ja otsustasin tagasi Eestisse tulla. Olin kindel, et ei lähe enam kellegi alluvusse tööle. Seega aitasin oma ema haljastustöödes, rohisin värskes õhus peenraid, ja siis tekkis ootamatult soov õppida meigikunsti, et oskaksin iseendale jumestust teha. Tollal ma veel ei uskunud, et minust jumestaja saab. Panin end Glow Makeup kooli kursusele kirja. Alguses oli see väljakutse, sest mul polnud eelnevat kogemust ega teadmisi meigist. Kuid ma ei andnud alla ja pühendusin õppimisele täielikult. Õppisin erinevaid tehnikaid, katsetasin erinevaid tooteid ja õppisin tundma erinevaid näotüüpe ja nende vajadusi.
Aja jooksul hakkasin saama üha rohkem praktikat ja kogemusi. Käisin lisaks ka kümme kuud grimmikoolis. Töötasin erinevate modellide ja klientidega ning õppisin nende soove ja vajadusi kuulama. Mul oli võimalus töötada mitmes erinevas projektis, alates moeshow’dest kuni fotosessioonideni. Iga uus kogemus andis mulle enesekindlust ja usku oma oskustesse.
Täna olen uhke selle üle, kui kaugele ma jõudnud olen. Olen saanud teha meiki paljudele imelistele inimestele ja aidanud neil tunda end enesekindlalt ja kaunina. Meigikunst on minu kirg ja ma ei suuda ette kujutada end tegelemas millegi muuga.
Kui keegi küsib minult nüüd, kuidas ma jumestajaks sain, vastan uhkusega, et see oli minu armastus reisimise ja avastamise vastu, mis viis mind lõpuks meigikunsti juurde. See on olnud põnev ja rikastav teekond ning ma olen tänulik, et ma saan olla üks neist vähestest, kes saab öelda, et teen seda tööd, mida armastan.
